Ohatis ehk herpes – mis see on?

Sõna herpes kasutatakse tavaliselt nakkuse korral, mida põhjustab viirus nimega Herpes simplex (HSV). Herpesinfektsioonid on sageli esi­nevad viirusinfektsioonid, mis põhjustavacl ville ja haavandeid nahal ning limaskestadel, näo ning suguelundite piirkonnas.
Sõltuvalt paiknemisest jaotatakse HSV põhjustatud herpesinfektsioo­nid kaheks:

1A Herpesinfektsioonid näo piirkonnas, huultel ja suus –
Kõige sagedamini esineb herpesnakkus näol ja suus. Haigusnähtusid tuntakse „külmavillidena”, mis tüüpiliselt paiknevad kas huultel või suu limaskestal.

1B Herpesinfektsioonid genitaalidel (genitaalherpes) –
Suguelundite piirkonnas esinevat herpesinfektsiooni kutsutakse genitaalherpeseks. Genitaalherpes avaldub villikeste ja haavandi­tena suguelundite piirkonnas, millega sageli kaasnevad ka orga­nismi nõrgenemisele viitavad üldnähud.

Herpesinfektsiooni tekitajad

Sagedamini tekitavad herpesinfektsioone järgmised sellesse perekonda kuuluvad viirused:

2A HSV-1 ja HSV-2 (Herpes simplex virus tüüp 1 ja Herpes simplex virus tüüp 2) – põhjustavad herpesinfektsioone näo piirkonnas, suus ja genitaalidel;

2B VZV (Varicella zoster virus) – põhjustab tuulerõugeid ja vöötohatist;

2C Epstein-Barri viirus – põhjustab mononukleoosi;

2D avl V (Cytomegalovirus);

Herpes simplex viirusel on kaks alatüüpi: HSV-1 ja HSV-2. Neil on sarnane ehitus ja nad on paljuski ühesugused, samas on neil ka märkimisväärseid erinevusi.
Ajalooliselt on HSV-1 alatüüpi peetud näo piirkonnas ja HSV-2 ala­tüüpi genitaalide piirkonnas esinevate herpesinfektsioonide pöhjusta­ jaks. Tänapäeval on aga HSV – 1 seostamine herpesinfelasioonidega suus, huultel ja näol ning HSV-2 seostamine herpcsinfektsioonidega sugu­elundite piirkonnas meditsiini ajalugu, kuna mõlemad viirusetüübid või­vad põhjustada haigustunnuseid nii pea piirkonnas kui genitaalidel.

Varicella zoster viirus (VZV) kuulub samuti herpesviiruste perekon­da ja seetõttu on sellel viirusel ka teine nimi Herpes simplex virus tüüp 3 (HSV-3).

Varicella zoster viirus on unikaalne viirus, kuna ta põhjustab 2 eri­nevat Idiinilist sündroomi:

• tuulerõuged (Varicella)
• vöötohatis (herpes zoster infelosioon)

Tuulerõuged on äärmiselt sageli esinev viirusinfektsioon, mida põetakse eel kõige lapseeas. Aga ka täiskasvanud pole tuulerõugete eest kaitstud. Lastel kulgevad tuulerõuged tavaliselt kergemini, täiskasvanutel see­vastu on selle infektsiooni kulg oluliselt raskem.
Tuulerõuged algavad prodromaalnäh­tude (eelnähtude) tekkega: kehatempera­tuuri tõus, külmavärinad, peavalu, nõrkus, halb enesetunne, söögiisu puudumine, Iihasvalu ja ii­veldus/oksendamine.
Prodromaalnähud kesta­vad tavaliselt 2-3 päeva ja neile jargneb tuulerõugetele tüüipilise nahalööbe teke. Tuulerõugete puhul on ka­rakteerne, et nahalööve tekib kõigepealt pea ja näo piirkonda ja levib seejärel keha­tüvele ning jäsemetele.
Tuulerõugetele omast nahaleidu iseloomustab erinevate lööbeele­mentide olemasolu: kõigepealt tekivad paapulid, mis mõne aja möödu­des võivad areneda villikesteks ja pustuliteks.
Tavaliselt taanduvad nii üldnähud kui nahanähud 3-5 päevaga ega jäta arme. Kui aga on tegu raskelt kulgeva infektsiooniga, siis võivad nahanähud olla suuremad ja sügavamad ning õige ravi puudumisel jät­ta eluaegseid arme.
Paraku nii nagu teistegi herpesinfektsioonide puhul, jääb ka tuule­rõugeid põhjustanud viirus (VZV) organismi püsima ja võib alles aas­tate möödudes uuesti aktiveeruda, põhjustades herpes zosteri tekitatud vöötohatise nimelist infektsiooni täiskasvanutel.

Herpes zoster infektsiooni ^.tekitajaks on sama viirus mis tuulerõugetel­gi. Tuulerõugete põdemise järgselt jääb haigustekitaja organismi püsi­ma ja tema aktiveerumine võib toimuda aastaid  peale esmast VZV põhjustatud infektsiooni (tuulerõuged).
Seega on igal tuulerõugeid põdenud inimesel oht, et organismi vastu­panuvõime nõrgenedes VZV viirus „ärkab nagu Okasroosike varjusur­mast”, põhjustades raske kuluga haigust nimega vöötohatis, mille puhul on haaratud nii nahk kui ka narvi­süsteem.
Vöötohatise puhul on tüüpiline, et nahanähtudele eelneb punetus ja valu seller piirkonnas, kuhu hiljem tekib lööve. Kõigepealt tekib haigus­kolde piirkonda punetus, seejärel li­sanduvad villid. Mõne aja möödudes villid haavanduvad ja kattuvad koorikutega. Haiguskolde piirkond on tavaliselt väga valulik.
Kuna herpes zoster kulgeb mööda kahjustunud närvi, siis võib selle lokalisatsioon olla erinev olenevalt sellest, missuguse närvi innervat­siooniala haaratud on. Tüüpiline on aga see, et vöötohatis kulgeb pea­aegu alati ainult ühel kehapoolel.
Vöötohatis on väga ohtlik infektsioon, kuna mitteravimise korral või­vad selle haiguse tagajärjel tekkida:

• postherpeetilised neuralgiad haiguskolde piirkonnas (võivad põjustada piinavat valu aastaid);
• tüsistused närvisüsteemis, silmades, kõikjal siseelundites.

Herpesinfektsioonide esinemissagedus on väga kõrge. Herpes simplex viirus on sedavõrd tavaline, et vaid väikesel osal inimestest õnnestub oma elu ära elada ilma herpesesse nakatumata. Vähemalt pool elanik­konnast on nakatunud I-ISV-1 viirusega ja on riike, kus meditsiinilistes uuringutes on iga viienda täiskasvanud inimese verest leitud HSV-2 vastased antikehad. See ei tähenda aga sugugi, et nendes maades iga viies elanik põeks genitaalherpest. Uuringud näitavad, et umbes 80% nendest inimestest, kes on nakatunud HSV-2 infektsiooni, ei ole sellest ise vähimalgi määral teadlikud ja seda väga lihtsal põhjusel – herpes­infektsioon ei ole neil elu jooksul mitte kordagi vaevusi põhjustanud.